Ma tahan saada stabiilseks, sest minu laps väärib endale paremat ema.

Olen Aivi, 30-aastane ja mul on bipolaarne häire. Diagnoosi sain 2019. aasta juulis, üle kahe aasta tagasi. Mõnede jaoks on bipolaarsuse diagnoosi saamine nagu maailma lõpp, kuid minu jaoks oli see kergendus. Paljud asjad said kohe selgemaks, sain aru, et minu probleemid pole tingitud sellest, et ma lihtsalt olen kuidagi “ebanormaalne”. Sain aru, et probleeme põhjustab isiksusehäire. Natuke hirmutav oli, et see ei ole ravitav, kuid arst ütles, et õigete ravimitega on võimalik seda edukalt kontrolli all hoida. Seda häiret ei ole väga kerge diagnoosida, on teisi häireid, millel on sarnased sümptomid. Olin mitmeid kordi täitnud igasuguseid küsimustikke, kuid isiksusehäireid ei tuvastatud. Varasemalt oli mul diagnoositud kohanemishäiret ja depressiooni, kaasuvaks olid paranoilised, impulsiivsed, vältivad ja piirialased jooned.

Mõistmine

Bipolaarset häiret hakkasin endal kahtlustama siis, kui lugesin selle kohta ühest blogist. Diagnoosi sain tänu sellele, et sattusin maania ajal arsti vastuvõtule. Varasemalt ei olnud ma maania episoode kirjeldanud, sest ma ei tundnud, et mul oleks midagi viga olnud. Kuna olin seda blogi lugenud, siis sain aru, et mul on maniakaalne episood.

Kuidas maniakaalne episood väljendus

Mul oli parasjagu pooleli järjekordselt depressiooni ravi. Ühel päeval oli depressioon nagu üleöö kadunud. Ärkasin keset ööd ja hakkasin kodu koristama. Kui seda enam ei jaksanud, ei osanud midagi peale hakata. Kell oli veel vähe, nii et teiste pereliikmete ärkamiseni oli tunde. Tekkis suur soov minna shoppama, aga poed olid kinni. Järsku lõi peas pirn põlema – Narvas (80 km kaugusel kodust) on ju Prisma, mis on 24/7 lahti. Ma polnud seal kunagi käinud ja ma üldiselt kardan tundmatutesse kohtadesse autoga sõita. Seekord olin julgust täis ning sõitsin Narva.

Ostsin endale uusi riideid, toidunõusid ja muud kodukaupa, lapsele mänguasju. Ma ei mõelnud üldse, palju umbes raha võiks kuluda. Kassas sain šoki, kui arve oli üle 300 euro, aga mõtlesin, et tegelikult mul oli ju kõiki neid asju vaja. Prismas šoppamise ajal meenus mulle üks tööpakkumine, mis tehti depressiivse episoodi ajal ja millest keeldusin. Mõtlesin, et helistan ja küsin, kas nad on kellegi leidnud. Kell ei olnud veel 8. Hakkasin kodu poole sõitma, nii kui kell kukkus, jäin tee ääres seisma ja helistasin. Nad ei olnud kedagi leidnud. Ütlesin, et võin kohe ka kohale tulla.

Käisin seal, rääkisime kohe kõik jutud ära ning võtsin töö vastu ja ütlesin, et võin kohe järgmisest päevast alustada. Ma ei arutanud isegi elukaaslasega läbi, kuigi meil oli lapsel lasteaia puhkus. Ma mõtlesin, et miks tema peaks saama teha tööd ja mina pean lapsega kodus olema. Mul on ka õigus minna tööle ning siis tema peab ka organiseerima oma asjad ümber, et laps saaks hoitud – sest et võrdõiguslikkus. Elukaaslane oli suht vihane, ilmselt tülitsesime ka, täpselt ei mäletagi.

Diagnoos

Kui selle jutu paari päeva pärast kõik arstile ette ladusin, sai ta kohe aru, et mul on bipolaarne häire. Juba minu olekust visiidil oli seda näha, sest et ma ei suutnud keskenduda, alustasin millestki rääkimist ning poole lause pealt läks meelest, kuhu ma üldse jõuda tahtsin. Ta kirjutas mulle välja meeleolu stabilisaatorid. Ravimitel võtab aega, et hakata mõjuma ning meeleolu stabilisaatorite puhul on vaja mõõta veres kontsentratsiooni, et teada, kas on vaja annust suurendada. Vajadusel tuleb lisada teisi ravimeid – antipsühhootikume ja antidepressante.

Kui maania episood lõppes, tekkis mul depressioon, ravi ei hoidnud seda ära. Võib-olla ei olnud meeleolu stabilisaatori doos piisav, võib olla see konkreetne ravim minu puhul ei toiminud. Depressioonist ma ei saanud kohe aru, kuna oli igasuguseid muid faktoreid, mis võisid mu meeleolu langetada.

Otsustasin ise ravimite võtmise lõpetada

Selleks ajaks, kui sain aru, et on vaja antidepressante, olin juba sügavas depressioonis. Antidepressanti oli vaja võtta hommikuti, kuid ma tihti sain voodist välja alles peale lõunat. Ma ei julgenud siis enam rohtu võtta, sest aeg oli ju vale. Jätsin siis teised ravimid ka võtmata, sest kui kõiki ei võta, siis on parem mitte midagi võtta. Arstile ma ei julgenud ka helistada, sest oli häbi öelda, et ma ei suuda ravimeid regulaarselt võtta. Mõtlesin, et aga mul on ju bipolaarne häire. See ju tähendab, et kunagi depressioon lõpeb ning tekib maania. Otsustasin oodata depressiooni lõppu ning siis uuesti raviga jätkata.

Kuidas sügav depressiivne episood väljendus

Tööl suutsin käia, aga läbi raskuste, kuigi töötasin väga väikese koormusega (umbes 10 tundi nädalas). Kodus ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi. Mees käis poes, tegi süüa, hoolitses lapse ja loomade ja kodu eest jne. Mina vaatasin päevad otsa sarju (üle 10 osa päevas tavaliselt, peaaegu kogu ärkveloleku aja) Sarjad olid nagu põgenemine. Et unustada ära päris elu ja elada teiste inimeste maailmas. Lisaks mängisin candy crushi, samal ajal, kui sarju vaatasin, sest oli kuidagi nagu rahutus, kätele oli tegevust vaja. Ma jõudsin candy isegi levelite lõppu, sel perioodil oli neid kokku umbes 8000. Ma ei vastanud tuttavatele ja sõpradele messengeris. Ainult oma parima sõbrannaga suhtlesin natuke, siis kui mul oli seoses oma ettevõtte raamatupidamisega vaja midagi teha. Ma ei võtnud telefoni vastu, kui helistas võõras number või keegi, kelle puhul teadsin, et ei suuda temaga rääkida.

Mine psühhiaatri juurde kohe!

Ravimite võtmise lõpetasin 2020. aasta jaanuaris. Veebruari lõpus sai vist depressioon läbi ning hakkas maania. Paraku langes see kokku sellega, kui Eestisse jõudis koroona. Tahtsin oodata, kuni see olukord vaibub. See aga venis ja venis, nii et jõudsin uuesti langeda depressiooni. 2021. aasta veebruari alguses käis ära mingi klikk. Ärkasin ühel hommikul ja olin väga motiveeritud toimetama. Mind ei huvitanud sarjad ega candy crush. Sain aru, et mul on vist maania.

Võtsin ühendust arstiga ning panin vastuvõtuaja. Lootsin, et nii kaua suudan oma maaniat kontrolli all hoida. Paraku ei suutnud. Helistasin uuesti arstile ning ta kirjutas mulle ravimid välja, alguses meeleolu stabilisaatorid ja rahusti. Hiljem jäi rahusti ära, võtsin ainult meeleolu stabilisaatorit. See polnud piisav, raviskeemi lisandus antipsühhootikum. Kõigepealt oli üks, kuid hiljem vahetus välja, sest teine sobis minu sümptomitega paremini. See kombinatsioon ei suutnud depressiooni ära hoida, septembris lisandusid raviskeemi ka antidepressandid. Mulle ei meeldi antidepressante võtta, oleksin tahtnud neid vältida, kuid seekord ma teen kõike nii nagu arst ütleb.

Praegu hakkas mul jälle maania, antidepressandid jäeti seetõttu ära ning teiste ravimite annuseid suurendati. Bipolaarse häire puhul on keeruline leida sobivaid ravimeid ja annuseid paika saada. Minu puhul raskendab asja ülekaalulisus, paljud ravimid võivad tõsta kehakaalu ning neid ei saa seetõttu kasutada.

Hoian end ise tegevuses

Lisaks ravimitele ja teraapiale proovin ma ennast arendada lugedes enesearengu raamatuid, osaledes veebikoolitustel, kuulates podcaste. Olen osalenud ka ema2.0 muutumistsükli programmis ja Dali Karati õnnelikkuse väljakutses. Täitsin oma unistuse – hakkasin pidama blogi, kus räägin avameelselt oma vaimsest tervisest. Seda kõike teen, kuna tahan saada stabiilseks. Ma tahan olla parem inimene iseenda ja teiste jaoks.

Aivi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

see kõik on teekond

K okt. 20 , 2021
Eelmine aasta samal ajal olin ma kägaras maas, uppununa merepõhjas, hingetu, külm, väsinud… Ma meenutan seda aega hirmuga. Nii palju asju juhtus mu ümber, mida […]

Sarnased lood