Kohtume 27.10 kell 18:00 Kristeli ja Helinaga!

Kohtume 5.11 kell 18:00 Aivi ja Liisiga!

Liitu MomSquad.ee kogukonna grupiga siin Siia tuleb jooksev info, zoomi link ja postitused.

Kui kokku saavad 5 naist, kes hoolitsevad oma vaimse tervise eest ning on nõus sellest avatult vestlema, siis tulemuseks on mini vestlusõhtute sari. Me kohtume kahel õhtul Zoomi vahendusel ning arutame ausalt ja avatult oma võitlust depressiooni, ärevuse, bipolaarse ja ATH häirega. Leiad kindlasti sealt midagi, mis sind kõnetab.

Häbitundeta vaimsest tervisest – mida rohkem me sellest räägime, seda avatumaks muutub maailm. Kui palju oleme me häbi tundnud, sest me ei tule toime igapäevaülesannetega? Voodist tõusmine on raske ja lapsed söövad võileibu? Süütunne, häbi, valu, hirm, enesehaletsus ja teised end hävitavad mõtted laastavad meid seestpoolt. See, mis välja paistab on tihti aga hoopis teine, sest me ei suuda end avada nende ees, kes meid ei mõista. Aga meie mõistame Sind.

Lisaks minule on teiega koos veel neli imelist naist, keda tutvustan allpool.

Meie armsad külalised

Helina

Helina

Minu nimi on Helina ja olen 35-aastane. Hariduselt jurist, ametilt müügispetsialist, lisaks sellest sügisest uuesti üliõpilane (kliiniline psühholoogia). 

Ma ei ole alati olnud iseendaga heades suhetes ning võõrad ei ole ka depressioon ja ärevus. Pigem on nad nagu kaks tüütut kaaslast minu paremal ja vasakul käel, kellega olen üle poole oma elust ühist keelt proovinud leida. Kui olin 14a vana, juhtus minu elus traagiline sündmus, mis muutis minu elu igaveseks ja lõi vaimsesse tervisesse sügavad praod sisse. Lisaks ka 3a tagune traagiline lemmiklooma kaotus, mis vanad mustrid üle kirjutas ning tuletas meelde, kui habras on meie vaim, mis kord katki on olnud. Olen sellel enese parandamise ja otsimise teekonnal kohanud musta masendust, lootusetust, erinevaid terviseprobleeme, otsatut kurbust ning tunnet, et mitte keegi ei mõista mind. Samuti olen lapsena puutunud kokku koolikiusamisega, tundega, et ma pole piisavalt hea või kaotanud totaalselt usu endasse, et ma üldse elus millegagi hakkama võiksin saada. 

Oma lugu ja teekonda soovin jagada seetõttu, et äkki jõuab see kasvõi ühe inimeseni, kes tunneb end samamoodi nagu mina aastaid tagasi – totaalselt üksi ja lootusetus seisus – ning annab talle veidi usku, et tegelikult on alati lootust. Ja ma loodan, et see annab ka julgust õigel hetkel abi otsida, sest minu lugu just seda jutustabki –  mis siis juhtub, kui õigel ajal jääb abi saamata. (Või kui enda probleeme ja muresid piisavalt suureks ei pea.)

Kristel

Kristel

Kes ma olen? Sellele küsimusele on ootamatult keeruline vastata. Proovin mitte üle mõelda. Ma pahatihti kipun seda tegema. 

Olen Kristel. Naine, ema, abikaasa, tütar, sõber. Natuke läbi põlenud, natuke väsinud. Olgu, ehk siiski ikka üsna väga väsinud. Eelmises elus olin ka õpetaja ja sotsiaalpedagoog. Või noh, vähemalt see tundub nagu oleks olnud eelmises elus. Hetkel olen kahe väikese lapse ja ühe kassiga kodune. Elame maal metsade vahel ning vaikselt loome oma elu ja olu. Eraldatus on omajagu suur ja niigi väike tugivõrgustik kauge.

Ja noh, eks elu jooksul ole kogetud nii üht koma teist, kuid viimastel aegadel on olnud esikohal ellujäämine, lihtsalt elus püsimine ja kuidagi hakkama saamine. Nüüd vaikselt-vaikselt olen liikumas sealt edasi. Proovin terveneda ja end taasluua paremana, kui ma ehk olnud olen. Eks natuke ole kasvuvalusid ka. Aga see on okei. 

Lisaks suurele armastusele, mis minus oma mehe ja laste suhtes elab ja üha suuremaks kasvab, on minu argipäevas aktuaalsed teemad ka ärevus ja depression.  Võitlus nendega on igapäevane ja kohati üsna intensiivne. Aga tahan uskuda ja loota, et kuigi ehk mõne lahingu olen ka kaotanud, siis suures plaanis väljun sest kõigest võitjana. Kunagi tahaks tagasi vaadata ja ehk naerdagi selle kõige peale :)” 

Aivi

Aivi

Olen Aivi, 30-aastane. Mul on bipolaarne häire, diagnoosi sain 28-aastaselt. Kuna vahepeal katkestasin ravi (põhjusest saab pikemalt lugeda Marianni blogist), siis praegu olen alles oma paranemise teekonna alguses. Võtsin vastu otsuse, et võitlen selle häirega ja mina ei jää kaotajaks. Suurimaks motivaatoriks sellel teel püsimiseks on mu laps – ma tahan olla parem ema, lootuses, et tema ei peaks tulevikus samade probleemidega silmitsi seisma. Isegi kui tal on see geneetiliselt sisse kodeeritud, ei pruugi häire avalduda, kui tal on elus vähem traumat kui on olnud mul.

Ma üritan anda endast kõik, et saaks selle haiguse kontrolli alla. Lisaks korralikult ravimite võtmisele olen leidnud teisi viise enda vaimse tervise toetamiseks. Hakkasin kuulama veebiloenguid, podcaste, lugema raamatuid, jälgima motiveerivaid instagrami kontosid. Üks viis alati teiseni, olen enda jaoks avastanud nii palju uut ja leidnud oma ellu toredaid inimesi.
Olen osalenud ka Dali Karati õnnelikkuse väljakutses ning Ema 2.0 muutumistsüklis. Nüüd alustan uue muutumistsükliga ning liitusin 75-strong programmiga, mis keskendub füüsilise ja vaimse heaolu parandamisele mitmes valdkonnas.

Hakkasin pidama oma blogi, mis keskendub vaimsele tervisele. Ma olen tahtnud ammu seda teha, aga pole olnud julgust. Alguses ma ei jaganud sellest blogist kuskil, kuid nüüd hiljuti jagasin seda oma facebookis ja olen postitusi postitanud ka blogipostituste reklaamimise gruppi. Facebooki jagades oli kuidagi nagu kergendus, et “tulin kapist välja”. Varem olen kartnud seda, et tulevased potentsiaalsed tööandjad saavad teada, et olen “vaimselt ebastabiilne”, kuid ma ei pea seda enam kartma, sest “tänu” ühele toredale endisele sõbrannale teavad päris paljud juba seda. Seetõttu on mul olnud raskem ka tööd leida. Praeguseks olen leidnud endale toreda töökoha, kus teatakse minu vaimse tervise probleemidest ning vaatamata nendele juttudele, mis nad minu kohta “hoiatuseks” said, pakkusid nad ikkagi mulle tööd. Keegi mind seal nagu mingit “pidalitõbist”.

Minu eesmärk praegu on mitte rikkuda ära seda, mis on minu elus hästi. Tahan olla hea ema, elukaaslane, sõber, töötaja. Minu lähedased on imelised inimesed, et nad on mu kõrvale jäänud vaatamata sellele, et mõnikord on see olnud väga raske. Olen tänulik, et nad on minu elus ning tahan anda endast kõik, et see nii ka jääks.

Liis

Liis

Minu nimi on Liis, olen 35-aastane ja vist olen viimase viie aastaga jõudnud seisu, kus armastan ennast sellisena, nagu olen. Eelnevalt olen pidevalt tundnud süütunnet, et ei ole “normaalne”, et ei ole “nagu teised”. Mul on raske tajuda sotsiaalse suhtluse piire, mul on raske end tööle sundida. Ma võin väga kirglikult tegeleda millegagi paar kuud ja siis unustan selle täiesti ära. Pikki raamatuid suudan lugeda, aga lühikest sarja ei suuda vaadata. Kõik mu elu on korras… ja ilma mingi põhjuseta kukub tuju nulli. Suhtlen inimestega vabalt ja sõbralikult ja siis tahaks kellegi peale karjuda. Meeleolud muutuvad sekundiga, mitte ühegi hobi juurde pole pidama jäänud, mitte ühelgi ametil pole pidama jäänud, mitte ühtegi kõrgharidust pole omandada suutnud. Laisk. Lohakas. Saamatu. Taktitundetud. Liiga intensiivne. Aga tegelikult olid need kõik ATH sümptomid, mis ma alles nüüd ära tundsin ja millega ma alles nüüd õpin toime tulema. Ahjaa: mu kaks last on juba suured ja jube toredad!

Minu meelest on kõige toredam see, kui sa leiad kellegi, kes sinuga sarnaselt mõtleb. Kes elab läbi seda sama, mida sina. Tule, osale ja leia rahu endas. See teadmine, et sa pole üksi on imeline. Iga kord uuesti ja uuesti saad kinnitust, et ka teised Sinu ümber võitlevad nähtamatute deemonitega.

Osalemine on TASUTA.
Soovi korral on vabatahtlik ka osalustasu maksmine, et toetada MomSquadi arengut. Mariann Serp, konto nr SWED EE692200221013187414

Meie seltskond ootab! 🙂



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

oktoobriks ei saa kunagi valmis olla

T nov. 2 , 2021
Huvitav, miks oktoober on vaimse tervise kuu? See on ju ilus kuu, kus lehed on värvilised, veel on soe, päikest jagub. Ka täna on ilus […]