Huvitav, miks oktoober on vaimse tervise kuu? See on ju ilus kuu, kus lehed on värvilised, veel on soe, päikest jagub. Ka täna on ilus ilm, päike paistab. Aga ikkagi olen ma toas ja ei suuda välja minna.

Ma olen tundnud tohutut masendust, aga ka tasakaalu. Enda arust. Ma lihtsalt leidsin dopamiini ja lohutust sots meediast, seebikatest, millest iganes, et mitte olla kurb ja õnnetu, sest nii palju asju juhtus korraga. Ja juhtub ka täna, novembris. Nii et sama hooga edasi!

eee, tasakaal?

Kuidas ma sain tunda tasakaalu, kas ma päriselt tundsin seda? Või oli see mu soovmõtlemine ja pühkisin kõik, nagu ikka, vaiba alla? Tead, vist kõike korraga. See on juba teine kord poole aasta jooksul, kui ma tunnen, et mul on shit together ja siis ops, järsku ei ole. Seekord olin ma vähemalt nii palju tark, et kolisin kohe oma masenduse mulli ja siin ma nüüd sulistan.

Samas usun, et kõik muutub. Ma ei hakka sulle siin rääkima, et elu ongi selline ja get over it, rühi edasi. Ei. Sest see ei aita. Minu jaoks pigem tundub see vaiba alla pühkimine. Et liigume edasi oma päevaga, meil on nii palju ilusat siin ja nii palju mille eest tänulik olla. Jee!

eee, valust läbi minek?

Eile just sattusin ühele kontole, kus rääkis umbes sellest valust läbi minemisest. Et ei ignoreeri, ei kuku masendusse vaid teadvustad probleemi, lased tal olla ja toimetada. Jah. Tõsi see on. Aga. Eeee, kuidas seda siis teha? Kas masenduse mulli minemisel ja selle valuga leppimisel on mingi vahe? Hullult hõre mulle tundub.

Ma siin olen vettinud selle tunde sees viimased 3 päeva. Tunnen küll, et olen ikka täiega depressioonis, samas rohud ilmselt hoiavad veepinnal ja päike paistab. Lootus tuli ka täna tagasi, kui Katiga koos hingamisharjutusi tegime. Isegi tegin mõned joogaharjutused ja võtsin lõpuks pärast pea kolme nädalat päriselt aega, et olla, lihtsalt kuulata enda keha.

Ma olen see inimene, kes tahab kiireid lahendusi ja kohe tulemust näha. Kui ma ei näe, siis kõik, ma ei viitsi, nagunii ei aita üks jalutuskäik mu mõtteid korrastada. Ja kui see õnnestub, siis vaid hetkeks. Aga see 3 minutit teadvustatud hingamist, miks mitte ka meditatsiooni, aitas. Ja aitas seepärast, et ma ei teinud seda üksi.

Mina ei tea, kas ma olen nüüd valust läbi käinud, aga tundub, et mingi kümblus toimus küll.

Kuidas oktoober läks? Kuidas tead, et elad päriselt harmoonias? Kuidas valust läbi minemine käib?

Armastusega, (sest armastusele mõtlemine teeb mu südame soojaks)
Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga