Leidsin selle postituse eelmise aasta mustanditest ja tulin siia üle pika aja tuhinaga kirjutama emadusest. Emadepäev on möödas, aga mul ei olnud sel päeval õiget tunnet sees. Mul ei olnud midagi öelda ja ausalt öeldes ei erinenud see päev teistest. Lubasin endal nii olla, mitte ei möllanud meeletult, sest KÕIK* teevad midagi erilist ja ma PEAN ka. Ei pea, sellest olen ma viimase aastaga välja kasvanud. Uskumatu.

Ma tahan kasvatada enda lastest umbes sellist täiskasvanut, kes ma täna ja homme olen. Ja ma olen kurb, sest ma olen teinud väga palju asju valesti sel lihtsal põhjusel, et ma ei osanud teisiti. Eile oli Isabelil ja Matul konflikt. Ma olin seal nende kõrval, üritasin seletada mõlemale, et nende käitumine läheb väga inetuks ja haiget me ei tee. Lõpuks, kui see eskaleerus nii kaugele, et lööke tuli siit ja sealt, läks üks lastest enda tuppa ja teine jäi minuga. Mõtlesin, et lõpuks on vaikus ja ma saan nüüd edasi liikuda meie õhtuse graafikuga. 10 minutit hiljem sain aru, et ma käitusin valesti. Ma lasin sellel ühel lapsel minna üksi oma tuppa ja tema sai sellest signaali, et ma ei jaksa tema suurte emotsioonidega toime tulla ja parem on tal oma toas olla ja enda tunnetega ise toimetada. Ma tean seda ju nii hästi, ma olen ise seda kogenud. Ja ometi küsin ma endalt – miks ma teen nii? Ja kui ma selle kullakese käest vabandust paluma läksin ja küsisin kuidas ta end tunneb, siis ei olnud tal mulle ühtegi etteheidet. Ja nii ongi. Emad saavad alati andeks. Aga seda ei tohiks kunagi iseenesestmõistetavalt võtta.

Siin on mõned minu mõtisklused ja tähelepanekud emadusest

Usalda end, armas ema, sa tuled toime ja tegelikult sa tead, mis on õige sinu ja su laste jaoks.

Loed küll igalt poolt, et usalda end, ema teab paremini. Aga kas ikka teab? Värske emana sa kahtled igas oma liigutuses. Kõigil on jagada tarkuseteri, mille surve all sa lõpuks põlvili langed. Miks me kahtleme endas? Ma tahan teha õigesti, nii on õige käituda, mul on ainult üks võimalus. Kas ema peaks mõtlema mõistuse või südamega? Kuula oma sisetunnet. Teiste nõuanded on toredad küll, aga see beebi on sinu laps ja teil on imeline side. Ma nt tajusin õigesti ära, millal Isabel vankris ärkas, kui õues magas. Iga. Kord.

Esimesed asjad on alati hirmsad.

Esimene õueminek, ujumine, öö. Sul tuleb endale teadvustada, et hirm on loomulik ja see läheb mööda. Hirm tekib teadmatusest. Ja see toimib ükskõik, millises situatsioonis.

Kõik läheb mööda. Ka unetud ööd ja päevad.

Mis mind pinnal hoidis omal ajal, kui lapsed on beebid.. päevad on pikad, aastad lühikesed. See on normaalne, et päev tundub pikk, see nii käibki. Mõnda aega juhtuvad järjest imelised asjad, muutused, mis tekitavad ärevust ja samas ka rõõmu. Keskendu rõõmule ja hoia end.

Unusta süümepiinad.

Hoia tass täis. Kuidas? Tee nimekiri asjadest, mis sulle meeldib, huvi pakub või on pakkunud. Tuleta meelde, kui sa olid ise laps, mida sa siis tegid? Mis sind rõõmsaks tegi? Ole pisut isekas, kuigi tea, et sa pole, sest emaks saades ei kadunud sul vajadus end naise või lihtsalt inimesena tunda ära.

Sa ei pea piinlema.

Rinnast ei tule piisavalt piima? Proovi erinevaid variante – joo apteegitilliteed (ma ei tea, kas see ikka teemas :D), anna rinda ja pudelit. Aga ära lase sellel tundel enda vaimset tervist hävitada, kui sellest midagi välja ei tule.

Lase asjadel minna.

Põrgusse see pesuhunnik. Pesu on masinas olnud 3 päeva järjest ja sa oled iga päev seda uuesti läbi pesnud? Sa ei ole ainus. Nõudehunnik köögis on nii hull, et puhtaid nõusid ei ole? Eee, sa pole ainus! Mõtled, mida mees sinust küll arvab, kui sa oled olnud lapsega kodus ja ainus asi, mida sa teinud oled, on lapse lõunaunne saamine`? Oi, sa ei ole ainus. Kas tead, et lapse magama panek võib kesta neli tundi ja lõpptulemuseks on see, et ema magab ja laps mängib voodis? Kas sa ei ole jõudnud oma to-do-listis ühtegi asja ära teha? Pole hullu! Vähemalt said sa nimekirja kirjutatud! Ja ära võta koduseid ülesandeid ainult enda kanda. Usu, mees saab ka tolmu pühkimise, riiete sorteerimise, söögi tegemise, nõude pesemisega hakkama.

Ära põe oma keha pärast.

Kõik tõmbub tagasi. Ja kui ei tõmbu? Tee, mida saad – muuda toitumist tervislikumaks, leia endale sobiv programm, liigu ringi. Stress keha pärast ei tee mitte midagi head, võid võtta kaalus hoopis juurde! Ära raiska oma aega peegli ees seismisele ja mõttes enda võrdlemisele “endise” kehaga, vaid olen südamest tänulik oma kehale, et ta on inimese teinud! Minu esimene nipp kusjuures oli selline: ma nägin enda ümber naisi, kellel oli jäänud kõhuke ette ja nende auks ei tõmmanud ma ise ka kõhtu sisse ja see oli minu esimene samm paar aastat tagasi.

Sa ei ole eriline!

See on vist parim asi, mis mulle öeldud on. Psühholoog Naatan nimelt kunagi andis mõista, et kõigil on oma sitt, mida nad kannavad. Ja nii ongi. Igal emal on ka see sama saatan sisekõnes, kes ütleb talle, mis kõik halvasti on. Mul oli nii tore vestlus ühel päeval kolme emaga ja me rääkisime laste õhtusest magama jäämisest. Minu lapsed polegi ainsad, kes magama mineku asemel mööda tube nagu ahvid hüppavad. Ma polegi ainus ema, kes ei suuda oma lapsi iga õhtu täpselt samal ajal magama panna. Idee on selles, et lapsed magaksid vähemalt kell 22, aga tihti tuleme me alla 22:30 ja see on liiga hilja lasteaiapäeval. Ma tean. Aga ma tean ka seda, et ma pole eriline ja neid emasid on veel.

Need punktid olin ma kirjutanud nädal enne Matu 6-aastaseks saamist septembris. 7 kuud tagasi. Ja ma olen muutunud palju rohkem enesekindlamaks võrreldes selle ajaga. Väga veider. Kui tunned, et nüüd oled seal, kus olla tahad, siis tuleb välja, et inimene ikka areneb ka pärast seda. hahaha!

Olete kallid,
Mariann


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

7 aastat emadust

N sept. 22 , 2022
Me soovime õnne oma lastele ja vaatame vanu pilte, meenutame, millised nad olid ja millal olid nende esimesed sammud või mis oli ta esimene sõna. […]