Me soovime õnne oma lastele ja vaatame vanu pilte, meenutame, millised nad olid ja millal olid nende esimesed sammud või mis oli ta esimene sõna. Aga ema? Kas sina mõtled, milline olid sina?

Tähista iseennast

Kui minu teine laps sai 4-a eelmine detsember, siis ma tähistasin esimest korda iseennast. Ja nüüd paar päeva tagasi sai minu esimene laps 7. Ma tunnen, et ma pean hetke maha istuma ja laskma läbi kõik need tunded, mis mind valdavad. Uhkus, häbi, hirm, valu, lein, enesehaletsus ja rõõm. Neid tundeid on veel, mõni jääbki nimeta, sest see kõik on minust nii palju suurem.

Süütunne

Mulle meenub alati valusa löögina esimene hetk oma lapsega. Ma ei tahtnud teda hoida, ma ei saanud esimese hooga aru, mis toimub ja mis edasi saab. Minus ei tekkinud seda instinkti ja ma tunnen süüd, siiamaani. Kuigi ma tean hästi, et me kõik oleme erinevad. Isegi mina muutun ja teise lapsega oli see instinkt olemas. Ja ei pea vist mainima, et ma jälle tunnen süüd. Ma olen tänaseks mõistnud, et selliseid hetki tuleb veel. Kus mingi instinkt on tugevam, kui teine ja see on okei. Nii hea on võrrelda iseend endaga ja mõelda, et elu on protsess. Kui mulle tundub, et ma teen vea, siis see võib mind viia hoopiski valikuni, mis mulle sobib.

Kas nutmine on hea?

Kõiki neid tundeid on hea tunda. Ükski tunne ega mõte ei ole vale. Luba endal olla. Vaatle neid mõtteid, imesta ja naera. Ja kui nutt tuleb peale, siis nuta. Nuta koos lapsega. Ma arvasin, et ma pean olema tugev ja see väljendus selles, et ma hoidsin oma tundeid kuskil luku taga. Mida ei näe, seda pole olemas. Aga seda ei saa ka mõista siis. Lasteaias ütles üks laps mulle, et tema emme nutab vahepeal. Ta oli nii neutraalne, kui ta seda ütles, samas ka veidi üllatunud ja uudishimulik. Ja ma ütlesin talle uhkusega, et mina ka nutan vahepeal. Vau – ma olin nii uhke enda üle! Ja lapsed muidugi naersid mu üle ja mina naersin nendega koos. Isabel on mind nutmas näinud. Ja mitte lihtsalt nutmas – hüsteeriliselt nutmas. Sest vahepeal juhtub nii, et emmel on liiga palju mõtteid korraga peas ja kõik tundub korraga nii hirmus, aga siis ma nutan ja mul hakkab kergem. Sest nutt on hea.

Üks päev korraga. Üks minut korraga.

Ma elan päev korraga. Ma olin alati nii rahutu. Mõtlesin palju minevikule ja enda tehtud vigadele, proovisin neid olevikus vältida, aga samas keskendusin liiga palju tulevikule, mistõttu polnud ma kohal. Ja tänu millele ei suutnud ma olla oma laste jaoks olemas. (Hmm.. See pole vist päris õige, sest lapsed ei vaja palju. Lihtsalt mina oleksin tahtnud rohkem anda.) Nüüd on päevas mitu korda hetki, kus ma vaatan oma lapsi, nende segamini tuba või lihtsalt mõtlen, kui tänulik ma olen ja ma ütlen neile alati, kui väga ma neid armastan. Ma isegi naudin õhtuti seda aega, kui ma olen oma laste voodis ja ootan, kuni nad uinuvad, et saaks siis salaja minema hiilida. Kui Matu beebi oli, siis ma kartsin uneaega ja ma oleks ükskõik, mida muud teinud selle asemel, et sinna pimedasse tuppa minna. Tundus, et sinna kulus tunde ja tunde mu elust. Ilmselt sealt see lõksus tunne tuli ja jäi.

Kui sul ei ole midagi head öelda, ära ütle midagi

Ma olen palju rahulikum. Praegu jälgin ma seda, mida suust välja ütlen ja kui mul ei ole midagi head öelda, siis ma olen pigem vait. Sest kui ma vait poleks, siis ma oleksin kuri-pahur-negatiivne-allasuruv-domineeriv jne. Ma olen oma peas ümber mõtestanud pahandused. Laps õpib, see on protsess. Noh ja ta aju ei ole arenenud nii kaugele, et öelda stop – see, et ma käed värviseks teen ja seina ja põranda ära tahan värvida pole vist hea mõte. Ta mõtleb ja teeb ja nii lihtne see ongi. Kui palju kordi olen ma karjunud ja endast välja läinud, sest mina ei suutnud ennast kontrollida. Nagu. Kuidas suudab siis see väike laps? Hallo, Mariann? Jälle. Proovin mitte end häbiposti lüüa ja saan aru, et see on super, kuhu ma täna jõudnud olen, aga see on tänu sellele, et ma olen oma vaimse tervisega tegelenud ja palju-palju vaeva näinud. (Oleks võinud veidi varem.. aga see ei käi nii)

Vabadus olla mina ise

Võib-olla järgmise 7 aasta pärast saan öelda, et olen järjekindlam.. Hetkel on sellega tõsine probleem, aga ma püüan. Kui ma kunagi lugesin kellegi lugu emadusest ja enesearengust, siis seal kirjutas üks naine, et ta sai emadusest ja endast aru siis kui laps oli 6-aastane. Ma mäletan, et Matu oli siis umbes 3 ja Isabel 1. Ma olin nii segaduses, kas ma pean tõesti nii kaua ootama ja miks tal sellega üldse nii kaua läks. Tundsin justkui, et challenge accepted – ma jõuan sinna varem. Ja nali naljaks, aga Matu oli 6-a ja mina tollal 29, kui ma tundsin, et ma olen endaga rahu teinud ja naudin emaks olemist. Õigemini mul oli siis lõpuks aega olla parem, sest mu energia ei läinud iseendaga kaklemisele. See sisekõne, ärevus ja hirm teha vigu, olla halb ema, enda võrdlemine ja siis muutmine (mis muidugi ei õnnestunud), häbi, ühiskondlik surve – kogu see kompott segas nii hullult. Ma ei teadnud, mida valida, mida mitte ja ma haarasin kõigest. Ma ei tea, kas see nii käibki või on lihtsam moodus ka ja ma ei valuta pead ka selle pärast, sest minuga lihtsalt nii läks. Rahu tegemine sellega, kes sa parajasti oled, on väga raske. Aga see pole võimatu.

Ma olen nii õnnelik, et mul on lapsed. Minu kujunemine on olnud nagu pressiks lukuaugust savi läbi, et teiselt poolt tuleks sellest korralik võti välja. Ma olen uhke selle üle. Mind ei huvita teiste arvamus. Ma võin võõra ja tuttava inimesega rääkida vabalt kõigest, mida ma olen kogenud. Ma olen väga avatud. Jah, inimesed teevad mulle haiget, nad kasutavad seda infot ära. (Mis on tegelikult väga kurb ja.. naljakas, sest kui ma olen midagi jaganud, siis ma ei karda, et see välja tuleks. Mul pole mitte midagi varjata. Null. Aga näha seda pealt, kuidas inimesed tahavad sulle haiget teha. Peab veel harjutama.) Ma jagan kõike, sest see parandab minu haavu. Kui ma hoidsin enda sees kõike seda aastatel 2015-2018, siis ma olin nii katki. See on nii veider, kuidas rääkimine vabastab. Mul on hea meel, et ma olen siin.

Kui sa tunned, et ei saa üksi hakkama. Kui sa tunned, et need tunded, mis sa tunned, käivad üle jõu. Kui sa tunned, et sa “peaksid” olema midagi muud. Kui sa tunned end väärtusetuna ja tühjana, siis siruta käsi. Muud ei olegi vaja teha. Ütle kellelegi, keda sa usaldad, kuidas sa ennast tunned. Kui ta sind ei mõista, siis mõtle, kuidas ta saaks sind aidata ja küsi seda abi. Sest sa oled seda väärt! Mina olen alati olemas.

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Sarnased lood