2021 sain bipolaarse häire diagnoosi, kes ei tea. See ei tulnud mulle väga suure üllatusena, aga see rabas ikka jalust. Kuidas mul läinud on? Ikka lainetena. Kuna on vaimse tervise kuu, siis kirjutan rohkem sellel teemal. Osalesin kevadel rehabilitatsiooniprogrammi katsetamine praktikas “Taastumine tööellu” (HEAOLU JA TAASTUMISE KOOL) ja panen siia mõned killukesed töövihikust.

Tavaline elu, milles haigus ja taastumine ei mängi enam nii keskset rolli. See ongi tavaline elu? Milline küll see olla võiks.. Üks osaleja tahtis teada, millal paremaks läheb. Mina tahtsin ka nii väga teada seda. Täna võin ma öelda, et läheb küll paremaks. Ise peab vaeva nägema, sitaks. Ja ma mõtlen selle all seda, et ma pidin seadma piirid, ma pidin minema inimestega tülli ja ära leppima, ma pidin õppima ütlema “ei” ja pidin kuulama enda sisetunnet. Ma pidin rääkima palju. Sellest, mis teeb haiget ja mis teeb rõõmu. Ma pidin endale meelde tuletama, et ma ei ole ohver ja et mitte keegi ei ole süüdi. Ma pidin uskuma, et kõik on ühel päeval parem.

Kujutlus iseenesest võib olla haavatavam ja nõrgem kui enne haigestumist, kuid teisest küljest võib see olla mitmes mõttes ausam ja tugevam. Ma käisin varem igal pool, kuhu mind kutsuti või kuhu oli võimalus minna – tundub, et ma olin julgem. See ei ole tõsi. Ma olin väga osav enda mõtteid, vajadusi, tundeid peitma. Ma ei lähe enam igale poole ja eelistan olla kodus või oma lähedaste inimestega. Mulle ei meeldi uued olukorrad, võõrad inimesed ja kohad. Tundub, et olen nõrgemaks muutunud ja nelja seina vahele mandunud, aga ma olen siin õnnelik.. ja endaga aus.

Taastumise ajal õpitud uued tegevusmudelid saavad osaks iseenesest ja argipäevast. Peab ütlema, et rohtude võtmine on nüüd kinnistunud ja unustamisi väga harva 😀 ˇMuu vajab veel harjutamist. Ma pole nt joogat teinud alates sellest ajast, kui kolisime majja ehk et 9 kuud. See oli alati sama oluline, kui rohtude võtmine, aga ma ei stressa. Proovin vähemalt mitte. Minul käib veel taastumise protsess ja ma olen sellega rahu teinud. Kui ma varem lootsin olla kohal, finishis, siis täna ma lihtsalt elan, liigun ja see ongi minu elu. Ma ei hakka elama sellel päeval, kui ma enam ei pea rohtusid sööma, kui ma enam ei pea arstide vahet käima ja saan oma keha kontrollida, sellega hakkama igal ajal. Ma elan täna ja ei tule iga raskusega toime ja see on fine.

Võimalikult hea elu ei tähenda alati sümptomite puudumist, vaid võimet elada sümptomitest hoolimata või koos nendega. Oma elu on inimese enese nägu, oma valikute tulemus ja selles on oma vaatenurgast piisavalt asju. See tähendab tavalist elu.

HEAOLU JA TAASTUMISE KOOL

Mis pani sind mõtlema? Milline on tavaline elu? Millises taastumisfaasis arvad end hetkel olevat? Kuidas sa ise määratleksid seda, millal oled enda meelest taastunud?

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Minu ravimitest inimkeeles: VAIMSE TERVISE KUU

T okt. 4 , 2022
Ma pole arst. Ma läksin esimest korda psühhiaatri juurde , kui olin 28-aastane. Mõne kuu jooksul alustasin 7 erineva rohuga katsetamist ja tundsin end justkui […]

Sarnased lood