Pole küll enam september, aga nagu mul kombeks – jään hiljaks või ei tule tuju peale, kui oleks vaja tegutseda. Ma räägin nüüd ausalt ära minu ja alkoholi suhte saladused. Vahepeal on minul teda rohkem vaja, kui temal mind ja meie suhe ei ole tasakaalus. Ma kipun tema headust kuritarvitama ja me läksime kumbki oma teed juba mõnda aega tagasi. Aga teadvustamine, et olen vägivaldses suhtes võttis aega kauem. Nagu nende asjadega ikka.

Alkohol on ära rikkunud minu elu

Alates sellest, et selle kuritarvitamist olen näinud väga lähedalt ja lõpetades sellega, et olen ise leidnud sealt lohutust ja teinud tänu sellele haiget end ümbritsevatele inimestele.

Vana hea diskussioon, kus tunned, et pead põhjendama inimesele, MIKS sa EI joo. Selle asemel, et küsida MIKS sina JOOD. Mõlemale küsimusele võib olla raske vastata ja tegelikult ei pea seda tegema. Sest miks peaksime enda valikuid elus teistele põhjendama? Ma olen seda teinud ja vahel arvan, et see on ok, aga.. Kui ma pean tõesti põhjendama midagi kellelegi, kes ta siis üldse minu jaoks on? Mu ümber on inimesi, kes ei küsi minult midagi. Kes võtavad mind sellisena nagu ma olen. See on midagi uut, kui aus olla ja ma olen tänulik, et olen leidnud endale need inimesed, kes lihtsalt on toeks.

– Miks sa ei joo?

– Ma võtan ravimeid…

Saladus on aga hoopis muus

Saladus, kui nii võib öelda, on selles, et iga kord, kui ma joon alkoholi, siis ma ei suuda lõpetada. Ma võin lõpetada ühe pokaaliga, aga kogu mu keha karjub ja tahab veel teist ja kolmandat ja neljandat. Kui mul tekib tunne, et olen purjus, siis see tunne on nii suur ja halvav. Mul ei ole kontrolli ja ma triivin kuskil. Ma ei suuda mõelda selgelt. Minu meeleolud kõiguvad veel hullemini kui enne. Kõik, mis on olnud peidus, tuleb tulvaveega välja. See pole hea tunne, aga samas on see masohhistlikult hea tunne. Ja see pole kuigi normaalne, eks.

Kui ma olin 14-aastane, siis tegin alkoholiga esimest korda tutvust. Mu esimene peika oli minust aasta vanem, aga tegi ka muid keelatuid aineid. Õnneks nendeni pole ma kunagi jõudnud. Ilmselt oleks mul kerge sõltuvus tekkima ja nii palju aru ikka on peas olnud. Aga 15-aastaselt oli tavaline, et ma lähen nädalavahetusel jooma viina koos siidriga, et ikka olla kindel, et ma olen nii purjus kui purjus olla saab. Ma jõin alati nii palju, et ma ei mäletanud midagi ja imestan siiani, et keegi mind ei vägistanud. Praegu on piinlik mõelda, aga olen vähemalt kahel korral tahtnud ka elu võtta, kui olin 15a. Ja seda “peol hästi aega veetes”.

Ma tahaksin olla alkoholiga sõber

Mõned aastad tagasi tundsin, et kodune elu on nii õudne, ahistav ja mul polnudki muud väljundit, kui ainult laste ja kodu eest hoolitsemine. Tollal ei tegelenud ma veel enda vaimse tervisega ja mingil ajal tundus, et aitab väljas pidutsemine, igaõhtused gin&tonicud, väike lõõgastav lonks elukaaslase õllepurgist.. Mul olid kõik ohumärgid olemas ja mis on kõige naljakam – ma jagasin seda kõike sotsiaalmeedias. Sest see tundus minu jaoks nii normaalne. Kõik emad Ameerikas avavad päevavalges veinipudeli ja mitte keegi ei vaata neid imelikult, sest see on normaalsus. Kui palju toredaid meeme jms liikus ringi emadest, kellel veinipudel käes. See oli minu õigustus. See aitab, järelikult on kõik hästi. Ma ju ei joo end päris purju. Ma ju toimetan edasi. Pandeemia tõi selle kokteiliaja lähemale ja ma leidsin end ka päevavalges kokteilitamas. Ainult üks. Ja kergem hakkas hingata.

Ma olin viimati purjus detsembris 2020. Nädal pärast seda, kui mängisin läbi enesetapukatse ja oleksin tollal tahtnud väga, et “asjad” oleks olnud kaasas. Ma purskasin kõik välja enda sõbrannale. Päris esimest korda rääkisin ma sellest kellelegi teisele, kui ainult enda mehele. Lisaks sellele rääkisin välja ka midagi, mis polnud minu asi rääkida ja läksin tülli oma lähedase inimesega. Sellest piisas, et pudel nurka visata. Ma olen võtnud vastu alkoholi, kui pakutakse. Tavaliselt selle pärast, et ma ei taha tunduda imelik. Inimesed vaatavad mind kohe sellise pilguga, et mis mul viga on. Väga raske on nii elada. Aga see alkohol mõjub mulle nagu veri vampiiridele. Seega parem on eemale hoida.

Ma tunnen, et ma jään ilma nendest toredatest pokaalidest pasta kõrval, mida ma võiksin Itaalia reisil nautida. Aga minu aju on teistsugune ja ma ei saa seda endale lubada. Mis teeb veel eriti tuska, sest niigi tunnen, et olen ühiskonna normidest välja lükatud. Ma jagan seda lugu, sest ma palun teil lõpetada igasuguse pärimise alkoholi MITTEtarbimise kohta teistelt inimestelt. Selle asemel, et küsida MIKS keegi teine EI JOO. Küsi endalt MIKS SA JOOD?

Alkoholi liigtarvitamise ennetamine

Teine ennetamise link

Kui palju on palju?

Kes on alkohoolik?

lugemiseks

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Andestamisest ja lahti laskmisest: VAIMSE TERVISE KUU

R okt. 7 , 2022
Mu elu pole kerge olnud ja see on tekitanud minu sisse nii suure viha, millega pole ma osanud midagi peale hakata. Nii palju asju on […]