Mu elu pole kerge olnud ja see on tekitanud minu sisse nii suure viha, millega pole ma osanud midagi peale hakata. Nii palju asju on läinud valesti ja samas .. õigesti. Sest ma usun, et kõik on millekski hea. Täna, siin ja praegu, saan ma öelda, et mu hinges on rahu.

Nad ütlevad: “Sea piirid”

Vahepeal peame me võõrduma inimestest, kellega meil ei ole hea koos olla. Mõnikord teeme me otsuseid rutakalt ja teeme oma valikutega haiget teistele. Samas peame tundma ära selle, mis on meie jaoks hea. Ma usun, et me kõik näeme olukordi pisut kaugemalt teistmoodi ja avastame midagi iseendas või ka teistes. 2020 sügisel astusin ma välja sõpraderingist, ei suhelnud enda emaga päris mitu kuud ja üldse, tegin oma asja ja olin rohkem omaette. Jäin ikka päris üksi. Sel perioodil käisin nii sügaval augus ära ja sain sealt välja ise. Ma ei tea, kas see oli hea, aga üksi tundus kergem. Sest mitte keegi ei mõistnud mind ja see tegi nii palju haiget.

Kui ma 2021 juulis haiglas olin, siis tundsin, et julgen lõpuks emale helistada. Minus oli nii suur hirm, et ta ei tahagi enam minu jaoks olemas olla. Minus oli nii suur hirm, et me ei saagi mitte kunagi üksteisega läbi. Aga surm oli nii lähedal ja see tunne, et mitte miski ei loe siin viimasel minutil, raputas. Mitte ükski tüli, solvumine, tegu. Ainult armastus, andestus, kergus tuli, sest lasin lahti. Mitte miski muu ei loe. Ja ma elan selle tundega iga päev. Kahju, et ma pidin selleks kõike seda kogema, aga õnneks jõudis see minuni õigel ajal. Elu on nii habras ja me teeme kõik siin elus valikuid, mida me arvame õiged olema. Ka minu ema. Ka minu vanaema. Kõik inimesed minu ümber, kaasaarvatud mina.

Kallis ema – armastan sind!

Ma olen iga päev nii tänulik, et mul on ema. Mul on nii kahju, et ma raiskasin nii suure osa oma elust vihkamisele, süüdlase otsimisele. Ma olen tänulik, et mulle on antud võimalus elada. Seega pean leppima ka selle teise inimesega, kes on mulle elu andnud. Isa ise ei teagi, kui imelise inimese ta siia maailma loonud on ja mul on sellest kahju. Aga ma andestan ka sulle, isa. Sulle ja kõigile neile, kes on sinuga seotud.

Kõik need inimesed, kes on teinud mulle haiget. Ma andestan ka teile. Ma loodan, et teil läheb elus hästi. Me ilmselt enam rohkem ei näe, aga loodan, et mõistate ühel päeval kui tühine see kõik on ja kui tähtis on armastus ja hoolimine.

Andestamine on nii oluline, et liikuda edasi. Aga kuidas seda teha? Kust alustada? Võib-olla on hea, kui aktsepteerid enda minevikku, neid inimesi enda elus. Tänad neid ja suhtud neisse nii, et sind on õpetama tuldud. Kallista ennast kõvasti ja leia see koht endas, mis kogub viha ja negatiivseid emotsioone. Märka neid tundeid ja suuna endasse kogu armastus, mis sinul anda on. Suuna see armastus edasi inimestele, kes on sulle olulised. See on nii ilus tunne. Kõik on hästi. Kui sa seda loed, siis sinuga on kõik hästi.

Armastan teid igaüht,
Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Rahu läbi loomingu: VAIMSE TERVISE KUU

N okt. 13 , 2022
Mina olen täielik kunstihing. Kui ma saan midagi luua oma kätega – mööblit, kunsti, riideid – siis ma tunnen end nii hästi. Ma olen midagi […]