Mina olen täielik kunstihing. Kui ma saan midagi luua oma kätega – mööblit, kunsti, riideid – siis ma tunnen end nii hästi. Ma olen midagi loonud, saavutanud. Midagi uut õppinud. Kui mul on mingi raskus hinges, siis ma võtan pintsli, vesivärvid või pliiatsid, küsitlen seda muremõtet, proovin leida lahenduse lihtsalt läbi pliiatsi või pintsli ja liigun edasi. Ma olen teinud seda mitmeid kordi, kui mul on vaja leppida, andestada, edasi liikuda. Ja see toimib!

Loomine

Loomine on nii ilus protsess. Tähtis ei ole tulemus, vaid liikumine selle suunas. Nii nagu ikka – teekond on tähtis.

Me võime luua ka iseend. Selleks sobib näiteks kirjutamine. Mina panin kirja 100 unistust, mida ma olen kunagi oma elus mõelnud, et oh seda tahaks kunagi teha. Sealt tuli välja see, et mulle pakub rõõmu loominguline tegevus – mis, tegelikult, pole ime. Aga huvitav oli näha kõiki neid asju seal ühe paberi peal. Nt soovin ma kunagi graafilist disaini luua, teha multika (mille ma tegelikult talvel ära tegin, postitus on varem kirjutatud), renoveerida mööblit (no tegelikult olen seda teinud, aga ainult endale), kirjutada raamatuid, maalida, teha ise endale nõud (käin keraamikakursusel ja on lootust kevadeks nõud saada, haha) isegi laulmise panin ma sinna kirja (Sõbranna sünnal laulsin esimest korda karaoket Isabeliga ehk et see ka saab vist linnukese haha) Raamatuidee on mul eelmise aasta kevadest oodanud ja iga kord, kui loen notesist märkmeid, siis tulevad uued ideed, kuidas seda kokku panna, aga ma lihtsalt ei julge. Õh. Samas ma tean, et ma olen liiga palju oma peas kinni ja keskendun sellele, mida teised arvavad, samas kui oluline on tegelikult loomeprotsess.

Kuidas käib loomine läbi emotsiooni? Ma olen mõelnud teha zoomis kohtumisi, kus loome midagi ja jagame seda, mis toimub. Hetkel on pikemat aega olnud mu teemaks sisemine laps. Ma olen pool aastat juba endas kinni olnud ja vältinud seda. Isegi eile ei suutnud ma lapsepõlve peale mõelda, kui oli vaja mediteerida. Minul jäi puudu turvalisusest. Kuidas ma saan endale seda täiskasvanuna pakkuda? Oma sisemisele lapsele ehk kehale, milles ma elan. Kuidas luua läbi loomingu endale turvalisust? Võibolla olen ma teinud seda juba alateadlikult, kui otsustasin enda magamistuba muuta rõõmsamaks ja minu moodi. Magama jäädes olen ma alati haavatavam ja vajan enda kõrvale kedagi. Ilmselt seepärast meeldib mulle ka, kui Isabel mu kaissu öösel tuleb. Koorisin selle kõik praegu siin lahti, nii et pean täitsa mõtlema, kuidas veel tekitada endale turvalisust läbi loomingu.

Mis võiks olla sinu teemaks?

Keskkond

Milline on sinu ümbrus. Mulle meeldib, kui töölaud on puhas. Ma ei saa isegi süüa teha, kui köögis ei ole ruumi ja kui ma pean hakkama koristama, siis ma parem näksin küpsiseid ja juustu vms, sest koristamine ja söögi tegemine tundub too much. Töölaual võiks kõik poolikud projektid olla mappide vahel või seal, kus nad olema peavad. Töövahendid peaksid olema käeulatuses, vesi purgis, pintslid puhtad, paber laual. Kui ma tahan tikkida, siis samamoodi panen kõik korraga valmis. Kui ma tahan lõikeid teha, siis selle jaoks ka peab mind materjal kohe ootama. Kui ma tahan kirjutada, siis peab arvuti lahti olema ja aku täis või laadimas. Tähtis on see, et oleks flow. Minu puhul on ka väikesed viperused need, mis segavad. Ka nt müra. Seega ma ei saa väga keskenduda, kui lapsed või isegi vaikne mees on kodus 😀 Ma ei saa isegi trenni siis teha, sest ma ei tunne end kohal. Teinekord jälle olen “kurt” selle segaduse keskel. Eks see oleneb paljudest asjadest.

Meel

Enne pihta hakkamist pean ma olema rahulik ehk et ärevuses olles ei tule mitte midagi välja. Mõnikord aitab tasakaalu ja rahu saavutada mediteerimine. Mul tulevad alati kõige paremad ideed, kui ma mediteerin. Ilmselt seepärast, et siis on sisekõne sunnitud vait olema ja mingi voolavus tekib ideedepangas. Minu jaoks on lihtne meditatsioon selline, et olen pikali voodis/diivanil, hingan nina kaudu sisse, suu kaudu välja, kõht liigub – mitte rind. Tunnetan oma keha, lõdvestan keha pealaest varbaotsteni, olen kohal ja kuulan oma keha. Mõnikord lähen ajas tagasi kohta, kus ma tundsin end õnneliku ja rahulolevana, olen seal. Mõnikord visualiseerin end tulevikku, kus ma olen õnnelik, rahul ja külluses. Tihti aga tunnetan oma keha ja lihtsalt hingan, olen hetkes.

Kui ma olen saavutanud endas rahu, milleks läheb aega kuskil 3-5 minutit, siis tean ma täpselt, mida ma pean tegema, et end praegu hästi tunda. Kui ma sean endale eesmärgi luua midagi, siis tean ma täpselt, mida ja kuidas ma teen. See on tegelikult kõigega nii. Kõlab nagu mingi voodoo, aga minu puhul päriselt toimib.

Mis on Sinu jaoks looming? Mis sinu jaoks võiks toimida, et meel oleks avatud?

Armastusega, Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

aju tervis ja trauma: VAIMSE TERVISE KUU

K okt. 19 , 2022
Trauma ja kuidas aju ning keha üldiselt tõlgib seda kogemust: Kuidas end aidata Me saame treenida oma aju, et tunda end taas turvaliselt ja hästi […]