Trauma ja kuidas aju ning keha üldiselt tõlgib seda kogemust:

Kuidas end aidata

Me saame treenida oma aju, et tunda end taas turvaliselt ja hästi pärast trauma kogemist. Leia miski, mis sind aitab. Nt jooga, tants, mäng, teiste aitamine, tänulikkus, teraapia, looduses viibimine, hingamisharjutused, laulmine, ümisemine, loominguline tegevus. Katre Kulbok lisaks siia ka vundamendi elemendid ehk uni, toitumine, liikumine. Kui hommikul külma vett 20 korda näkku pritsida, siis see pidavat rahustama ka närvisüsteemi.

Trauma

Oluline pole mitte see, mis toimus, vaid mis sinu kehas ja ajus toimus samal ajal. Seepärast võib väikese lapse jaoks ka üksainus nõme lause tunduda rünnakuna. See, mis sind traumeeris, võis olla midagi väikest või midagi suurt. Nt tüli, läbikukkumise tunne, solvamine kui ka lein, õnnetus, väärkohtlemine. Närvisüsteemi mõjutab trauma nii, et ka tavaolukorras oled stressis ja elad läbi suurt leina.

Mandelkeha ajus kontrollib, mis on ohtlik ja mis mitte, nagu suitsuandur. Isegi piltide vaatamine võib meie närvisüsteemi mõjutada. Kurb pilt – pisarad, valu, eneseusu puudumine. Viha emotsiooniga pilt – judin mööda närvisüsteemi emakasse, eemale tõmbumine, hirm, hingamine seiskuks nagu. Rõõmus pilt – päike, rõõm, kergus. Vana naine – austus, soojus, empaatia, elutarkus. Kassipoeg – hellus, teraapia. Päris põnev on vaadata pilte ja jälgida enda tundeid, kuidas sinu aju neid tõlgendab.

Polüvagaalne teooria

27:30 9 takeaways, 9 tarkusetera

Sa saad ise väga palju ära teha selleks, et enda närvisüsteemi maha rahustada. Hingamine toimib. Harjuta koos inimestega olemist. Kuula disney muusikat 😀

Mind on hullult aidanud mõte, et ma ei pea enam ei endale ega teistele põhjendama trauma suurust/väiksust, sest minu keha mäletab seda, kuidas ma end TUNDSIN tol hetkel. Ja kui see tunne tuleb mu sisse mingis suvalises olukorras, siis ma saan aru, et keha mäletab ja praegu on kõik hästi. Nt olukorrad, kus on tülid, tõmbavad mu lukku. Keha kangestub, hirmust tuleb higi otsaette ja ma olen täielikult tardunud. Tol hetkel, kui ma taipan seda, siis ma hakkan lihtsalt hingama, sest see on mul õpitud tarkus ja see on ainus asi, mida ma saan tol hetkel kontrollida. Väljatulek sellest tarretisest on hetkega lihtsam. Samas teine samm on see, et ma lihtsalt eemaldun oma kehast ehk olen oma mõtetega kuskil mujal, ma ei kujuta end ette selles ruumis. See on teine kaitsemehhanism, mille olen selgeks õppinud. Ideaalne oleks, kui ma päriselt eemalduks sellest olukorrast, aga no on, mida veel õppida, eks 😀

Kuidas sina ennast kaitsed? Kas sa oled kokku puutunud traumaga? Loodan, et sellest postitusest oli abi.

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga